Digne Udre-Lielbarde kaitseb doktoritööd „Läti rahvapärase ornamendi ja mütoloogia neksus kui taastulemine: vaidlustatud ajaloolised kihid, visualiseeritud ideoloogiad ja kaubastatud loovus“

 

 

Kokkuvõte:

 

Väitekirjas käsitletakse folkloristlike mõistete ja teooriatega rahvapärase ornamendi seostamist mütoloogiliste kujutelmadega. Ornamentide tänapäevaste tõlgenduste ja kasutuste kõrval neoliberaalse kapitalismi tingimustes analüüsitakse ornamendi ja mütoloogia neksuse algupära sõdadevahelises Lätis ning kunstnik Ernests Brastiņš’i (1892–1942) rolli selles. Neksuse tekitamise ja arendamise käsitlemine taastulemise võtmes võimaldab näidata, kuidas huvi ornamentide mütoloogilise tõlgendamise vastu oli poliitiliselt motiveeritud ning hõlmas rahvakultuuri elementide taaskasutust, propageerimist ja uutesse tähendusseostesse asetamist. Nõukogude perioodi ja okupatsioonirežiimi seatud piiranguid rahvapärase ornamendi tõlgendamisele vaadeldakse kunstnik Jēkabs Bīne (1895–1955) kaudu, kes saavutas enne II maailmasõda tuntuse mütoloogilistega teostega ning nägi stalinismi perioodil vaeva, et ideoloogiliselt ümber häälestuda. Samuti pälvib väitekirjas tähelepanu laulev revolutsioon, mille üheks peamiseks visuaalseks sümboliks kujunes kaheksakand. Ugunskrusts’iga seoses, mis on Läti versioon svastikast, tuleb esile vaidlustatud mälu probleemistik, sest sümboli tõlgendused ja kasutused tänases ühiskonnas korreleeruvad II maailmasõja narratiiviga kollektiivses mälus. Intervjuudele, arhiiviallikatele ja meediatekstidele põhinev väitekiri koosneb neljast teaduspublikatsioonist ja mahukast sissejuhatavast peatükist, milles avatakse uurimuse seoseid visuaalsuse ja ühiskondlike liikumiste uurimisega, sotskolonialistliku lähenemise ning mälu-uuringutega.